Bocuse d'Or Lyon 2013

Belglasest kokal Emmanuel Willel on kodus 700 kokaraamatut 26.10.2015

Allikas: Naisteleht, Keiu Virro

Emmanuel Wille, sõpradele-tuttavatele lihtsalt Manu, on ilmselt tuntud kõigile, kes Eesti kokakunstist lugu peavad. Kunagisel Gloria peakokal, kes juba aastaid Olde Hansa köögi käekäigu eest vastutab, on palju hobisid, millest lõviosa võib siiski kokku võtta ühe sõnaga - söök.

Manu (43) on Eestis elanud ja töötanud juba 20 aastat. Siia sattus ta aga ühe oma armastuse, reisimise tõttu. Või õigupoolest tekitas pikem mööda maailma rändamine olukorra, kus raha oli täiesti otsas. Nii kirjutas ta ühele siinsele belglasest kokale ja tuli Eestisse kuuks ajaks tööle - sisuliselt söögi ja duši eest. Kuust sai aga aasta ja ühest aastast paarkümmend aastat. Selle aja jooksul on Manu leidnud tee Eesti köögikunsti tippu ja juba aastaid on ta treeninud kokki, kes esindavad Eestit maailma mainekaimal kokandusvõistlusel, Bocuse d’Oril.

 

Mees tunnistab, et kui tal oleks Eesti pass, tahaks ta ilmselt isegi võistelda, praegu on tema oskused abiks aga teistele. «Olen õppinud Belgia kokakoolis, tunnen hästi klassikalist Prantsuse kööki. Selliseid baasteadmisi Eesti koolidest ei saa. Sellepärast Bocuse d’Ori Eesti president Dimitri Demjanov mind Eesti kokki treenima ilmselt valisid,» selgitab ta.
Aga kuidas kokki üldse treenitakse? «Istun, vaatan ja joon veini,» naerab Manu. Õigupoolest pole see muidugi päris nii lihtne. Bocuse d’Oriks valmistumine tähendab võistlejale kaht aastat elust, mille jooksul ta treenib, treenib ja treenib. Esimene etapp on Eesti eelvoor, seejärel Euroopa eelvoor ja viimaks, kui kõik õnnestub, jõuab kokk Prantsusmaal Lyonis toimuvale finaalvõistlusele, kus viie ja poole tunni jooksul tuleb etteantud toorainetest valmistada täiuslikud road.


Kaks aastat töö- ja eraelust
Treeneri ülesandeks on kõigepealt aru saada, milline on kokk, kuidas ta töötab ning kuidas tema oskusi ja ideid arendada ning kuidas see kõik vastab Bocuse’i standardile. «Peab vaatama, kuidas kandidaat saaks oma aega maksimaalselt ära kasutada, et see kõik mahuks viide tundi ja kolmekümne viide minutisse,» selgitab mees protsessi.
Aja maksimeerimise hulka käib iga liigutus. «Selle juurde kuuluvad sellisedki asjad nagu kus on nuga, kuhu poole peab kokk millegi võtmiseks pöörama, kas ta peab sahtli ühe või kaks korda lahti tegema. Iga sekund ja minut loeb!» 


Eesti eelvoorust võtab seekord osa viis kokka, edasi Euroopa vooru pääseb neist üks. Miks on aga kokad nõus selle eesmärgi nimel võtma need kaks aastat, mille jooksul tuleb kõvasti lõivu maksta nii töö- kui ka eraelule? Manu selgitab, et võistlus on kokale meeletu väljakutse ja tema kirg oma ala vastu peabki lihtsalt nii suur olema, et see vastu võtta. «Kokk teeb iga päev oma tööd ja pärast seda leiab ta veel aja võistlustega tegeleda. Igal pühapäeval toimub treening, see võtab terve päeva. Ülejäänud ajal mõtleb ta pidevalt, kuidas midagi muuta, et kõik paremini õnnestuks.» Kuigi Bocuse on maailmas väga tuntud ja tunnustatud, pole Eestis Manu sõnul veel väljaspool kokkade ringkonda alati arusaadav, miks see on kõige tähtsam kokkade võistlus. Muide, vähetähtis pole seegi, et selle võitmine tähendab ka selle koka riigile palju gurmaanidest turiste.


Kui muudes riikides saavad treenerid sageli heldelt tasustatud, siis Eestis mitte. Manu jaoks polegi see peamine. «Bocuse d’Oriks treenimine on minu jaoks hobi. See on vaheldus, osa minu elust, mis tähendab nii uute teadmiste saamist kui ka ühtses kokkade peres aja veetmist. See on meeletult huvitav!» Kui võtta treenimist ühena mehe hobidest, tekib muidugi huvi, mis tema teised hobid on. «Kodus teen ka süüa. Ja õhtupoolikutel kokanduskoolitusi,» muheleb Manu, keda võib ilmselgelt pidada õnnelikuks inimeseks. Tõepoolest, tema suurim kirg, hobid ja amet peituvadki toiduvalmistamise võlumaailmas.


Ka hobid seostuvad köögiga
Manu perekondki pole kirest puutumata. Köögikunst viis ta kokku venelannast abikaasaga ja söögi tegemisest on väga huvitatud ka tema vanem laps, kes on praegu 16aastane. «Ja minu 11aastane poeg esitab ka alati oma tellimusi. Ütleb, et, isa, valmista mulle loomaliha, medium-küpsusastmes!» räägib tippkokk. Viimane soov, mille laps talle esitas, oli šokolaadi-fondant, mis tuleb ka vastavalt tellimusele valmis teha, ehkki magustoite ei pea mees Õigupoolest enda tugevaimaks küljeks. «Tortide valmistamine ei tee mulle sugugi rõõmu. Ma söön ka ise üsna vähe magustoite. Aga minu naine teeb see-eest palju kooke!» Manu hobide hulka kuulub reisimine, aga seegi käib koos tema suurima armastusega. «Juunis olime koos perega Itaalias. Sõitsime Rooma, siis sealt allapoole. Oi, kui põnev! Ilus ilm oli! Iga päev tegime kaks korda süüa, käisime turul, tõime kala ja liha bürgeri jaoks. Baklažaanid, kaheksajalad ...» meenutab ta nii, et ka juttu kuulanud inimestel hakkab suu vett jooksma.
Samas, kokandus on kirg, mille kombineerimine muu eluga pole alati kõige lihtsam, tunnistab ta. «Enne Olde Hansat, kui tööpäevad olid pikemad, oli muidugi pereeluga keerulisem. Siis oli minu ainus vaba päev pühapäev ...» Kui ta aga 18 oli, olidki kuuepäevased töönädalad normaalsed. «Hommikul alustasin kell 9, õhtul sain koju üksteist-kaksteist, vahepeal paar tundi pausi.» Alles Olde Hansas muutus Manu graafik selliseks, mis võimaldas tööaega kaheksa tundi päevas ja viis päeva nädalas. «Aga kui on mõni eriline sündmus, tulen muidugi ka muul ajal kohale,» teatab ta iseenesestmõistetavalt.